AUTOR PALUS ANONÜÜMSUST
Lugesin Maria blogist, et ta katsub internetist leida mõne hommikukirjeldaja blogi või mõne kirjeldajablogi hommikusissekandeid. Ma ei pea ennast ei üheks ega teiseks, aga oma hommikust tahaksin ma kirjutada sellele vaatamata.
Tegelikult on mul kõik hommikud erinevad, alustades otsustamisega, kas lähen tööle jala, rattaga või autoga, kas pean hommikul pead pesema või ei, sellest kõigest sõltub, mis kell ma tõusma pean. Viimase kahe nädala hommikud on aga välja näinud suhteliselt ühtemoodi:
Telefoni äratus on seatud kella seitsmeks, kuid voodist saan ma välja umbes 10 minutit hiljem. Alati on raske tõusta. Tegelikult olen ma hommiku inimene ja mulle meeldivad hommikud. Mulle meeldib hommiku vaikus, päeva algus, selline tunne, et koos minuga ärkab alles ka päev, mis sellest, et päike on juba kõrgel. Vahel peale voodist välja saamist teen ma mõned virgutusharjutused ja lähen hambaid pesema. Dushi all meeldib mulle ka hommikuti käia, see on mõnusalt karastav. Kui ma olen ennast riidesse pannud ja hommikust söönud “koos” Terevisiooni saatega, vaatan natuke aega, kui armsalt mu kallis magab, või siis mulle midagi “ilusat päeva!”- taolist vastu proovib pomiseda. See on mu lemmik hetk hommikuti!
Ja siis ratta selga ning tööle!
Hommikuti on rattaga väga põnev tööle kimada: poolunes inimesed ruttavad tööle ja kui neist mööda kihutan, ei panda mind tähelegi, igaüks on justkui omas maailmas. Autosi on ka veel vähe.
Ühesõnaga kuluvad mu argipäeva hommikud tavaliselt ennast korrastades ja tööle sättides: ei ole mul aega nautida tassi kohvi maitsva sarvesaiaga ega võimalust vestelda kellegagi öösel nähtud unenägudest. Aga see mulle meeldibki- ärgata üksi, tegutseda vaikselt ja omaette. Sest ma tean, et nädalavahetuste hommikud on hoopis teistsugused!
Minu arvates peab igaüks ise oma hommiku just sedasi kujundama, et ta pahurana kodust ei lahku ja vara peaks ka tõusma, siis näeb “hommiku ilu” ja saab tunda “hommiku võlu”… ja päev võibki alata, ükskõik, milliseks see kujuneb…
/10.september 2006/
